Esiteks andke meile teada, kus halbachi massiivi tavaliselt rakendati:

Andmete turvalisus

Transport

Mootori disain

Püsimagnetlaagrid

Magnetilised külmutusseadmed

Magnetresonantsseadmed.

Halbachi massiiv on nime saanud selle leiutaja järgiKlaus Halbach , Berkley Labsi füüsik inseneriosakonnas. Massiivi eesmärk oli algselt aidata fokuseerida osakeste kiirendite kiiri.

1973. aastal kirjeldas John C. Mallinson algselt "ühepoolse voo" struktuure, kui ta tegi püsimagneti kokkupaneku katse ja leidis selle omapärase püsimagnetstruktuuri, nimetas ta seda "Magnetic Curiosity".

1979. aastal avastas ameeriklane dr Klaus Halbach elektronkiirenduse katse käigus selle erilise püsimagnetstruktuuri ja täiustas seda järk-järgult ning moodustas lõpuks nn Halbachi magneti.

Tema uuendusliku töö põhimõte on superpositsioon. Superpositsiooniteoreem väidab, et mitme sõltumatu objekti poolt antud ruumipunkti jõu komponendid liidetakse algebraliselt. Teoreemi rakendamine püsimagnetitele on võimalik ainult siis, kui kasutatakse materjale, mille koertsitiivsus on peaaegu võrdne jääk-induktsiooniga. Kuigi ferriitmagnetitel on see omadus, ei olnud materjali sellisel viisil otstarbekas kasutada, kuna lihtsad Alnico magnetid andsid intensiivsemad väljad madalama hinnaga.

Suure jääk-induktsiooniga "haruldaste muldmetallide" magnetite SmCo ja NdFeB (või neodüüm püsimagneti) tulek muutis superpositsiooni kasutamise praktiliseks ja taskukohaseks. Haruldaste muldmetallide püsimagnetid võimaldavad väikestes kogustes tekitada intensiivseid magnetvälju ilma elektromagnetitelt energiavajaduseta. Elektromagnetite puuduseks on elektrimähiste poolt hõivatud ruum, mis on vajalik mähiste poolt tekitatud soojuse hajutamiseks.